Kohanemisest ja kahenemisest
Alustuseks lugege seda Olen oma tagasiolemises jõudnud mingisse psühholoogilisse pöördepunkti. Kõik, mida äraolles igatsesin, on olemas, just nagu enne, veel paremini - mul on juba päris korralik hulk uusi tuttavaid, põnev ja väljakutsuv töö, kena korter kesklinnas ning pühapäevahommikud Werneris. Ja midagi on väga valesti. Aasta on väga pikk aeg. Mina olen muutunud, mu sõprusringkond on muutunud, Tartu on muutunud. Korraga leian end uhiuuest maailmast, kus mind ümbritsevad mu vanade sõprade uued sõbrad. Olen nendega seotud, kuid ei tea nende nimesidki. Oleme üks, aga meil ei ole ühist keelt. Eks ma natuke kartsin, et nii juhtub. Aimasin, et lihtsam oleks alustada kusagil täiesti uuesti kui taassobituda oma vanasse väikeseks jäänud või välja veninud vormi, mis kusagile sahtlipõhja tolmuma on jäetud. Alles, aga kasutu. Olemas, aga, näed, ei tööta enam. Lisaks armastab mu alateadvus mulle pidevalt sisendada - see on ajutine, sa kolid varsti ära ja siis ei ole ju enam vahet,
