Habibi habibi
On olnud üks kummaline nädal. Mõned hetked :
- meisterdasime lasteaias krokodille-kastanjette ning harjutasime rattasõitu
- Oriendis sain vabaks sekretärikohustustest, seega teen nüüd ainult lõbusaid asju ja elu on lill
- meisterdasime ühe õpilase ema ja õega lasteaialastele hulatantsuseelikuid, mis oli nii vahva! Täna joonistasime suurtele pusletükkidele loomi tibudega. Lastelt saab alati nii palju energiat tagasi, mõnus :)
- reedel parki raamatut lugema minnes toodi mulle nina alla hunnik toitu kohalikelt piknikulistelt, peale mida sattusin sealsamas kokku Maheri sõbra Hamsega ja tema perega, kes mind endaga liituma kutsusid. Pidasime toredat barbequepiknikku rahvast ja elu täis pargis. Siinkohal tuleb kahjatsusega tunnistada, et patustasin oma pea aasta kestnud taimetoitluse vastu, kuna olen nõrk.
- korraldasime Loraga Belgiast koristuspäeva, millele sponsorite leidmine oli ootamatult lihtne. Küsi ja sulle antakse. Minu suur tänu kuulub kohalikule omavalitsusele, kes varustas meid kõige tarvilikuga, Cycling Palestine organisatsioonile, kes lisaks abikätele laenas meile rattad, ning kohvikule La Vie, mis andis meie tublidele osalejatele tänukingid. Osalejate leidmisega oli teine lugu. Kohalik Punane Poolkuu lubas meile 25 vabatahtlikku. Kohale tulid kaks, nemadki tund aega hiljem. Koristasid pool tunnikest ja läksid minema. Koristasime siis lihtsale meie ja jalgrattamehed. Appi tulid pargi oma töötajad ning mõned kohalikud lapsed.
- Täna oli koristuspäev ka Dura Alqares. Või, noh, pidi olema. Läksin siis ilusti kohale (hoolimata sellest, et marsajuht mu poolel teel bussist välja lasi, öeldes, et teed on kinni ja võttes raha kogu tee eest...töllakas). Kooli jõudes selgus, et lapsevanemad ei olnud oma lapsi sel päeval kooli saatnud. Klassid olid pooltühjad, sest vanemad, kes muuseas olid kutsutud koos lastega meile appi, ei tahtnud, et nende armsad tütred käsi määriksid. Vahepeal ikka mõtlen, et nad võitlevad oma maa eest küll, aga mis sellest maast alles on, selleks ajaks, kui nad selle nad selle tagasi saavad. Igatahes on see kurb. Nii oluline on selliseid aktsioone teha just lastega. Nemad on tulevik, nendel on veel võimalus midagi teha. Ja vastusseis kohalike poolt on uskumatu.
- tutvusin meie uue Eesti vabatahtlikuga, kohaliku Taani kogukonnaga, ägedate kohalikega. Oli väga inimesterohke nädal.
- koolis selgus, et mõned lapsed olid näinud mu Facebooki lehel seda pilti, kus ma näen välja nagu kummardaksin koos lasteaiatibudega saatanat ning otse loomulikult arvasid nad, et see on tõsi ja mul on soojad suhted va vanakurjaga. Oeh, ei ole see mul esimene ega ka viimane kord valel ajal vales kohal halba nalja teha. Ühel päeval ma selle eest veel maksan, olen kindel.
- nautisin ülekolmekümnest suvesooja ja sain suvejume
- harjutasin korralikult klaverit ja viiulit ja tänu lastele saab ka hääl kenasti soojas hoitud, kirjutama olen ka uuesti hakanud
- meisterdasime lasteaias krokodille-kastanjette ning harjutasime rattasõitu
- Oriendis sain vabaks sekretärikohustustest, seega teen nüüd ainult lõbusaid asju ja elu on lill
- meisterdasime ühe õpilase ema ja õega lasteaialastele hulatantsuseelikuid, mis oli nii vahva! Täna joonistasime suurtele pusletükkidele loomi tibudega. Lastelt saab alati nii palju energiat tagasi, mõnus :)
 |
| Täidetud tsukiini |
- reedel parki raamatut lugema minnes toodi mulle nina alla hunnik toitu kohalikelt piknikulistelt, peale mida sattusin sealsamas kokku Maheri sõbra Hamsega ja tema perega, kes mind endaga liituma kutsusid. Pidasime toredat barbequepiknikku rahvast ja elu täis pargis. Siinkohal tuleb kahjatsusega tunnistada, et patustasin oma pea aasta kestnud taimetoitluse vastu, kuna olen nõrk.
- korraldasime Loraga Belgiast koristuspäeva, millele sponsorite leidmine oli ootamatult lihtne. Küsi ja sulle antakse. Minu suur tänu kuulub kohalikule omavalitsusele, kes varustas meid kõige tarvilikuga, Cycling Palestine organisatsioonile, kes lisaks abikätele laenas meile rattad, ning kohvikule La Vie, mis andis meie tublidele osalejatele tänukingid. Osalejate leidmisega oli teine lugu. Kohalik Punane Poolkuu lubas meile 25 vabatahtlikku. Kohale tulid kaks, nemadki tund aega hiljem. Koristasid pool tunnikest ja läksid minema. Koristasime siis lihtsale meie ja jalgrattamehed. Appi tulid pargi oma töötajad ning mõned kohalikud lapsed.
- Täna oli koristuspäev ka Dura Alqares. Või, noh, pidi olema. Läksin siis ilusti kohale (hoolimata sellest, et marsajuht mu poolel teel bussist välja lasi, öeldes, et teed on kinni ja võttes raha kogu tee eest...töllakas). Kooli jõudes selgus, et lapsevanemad ei olnud oma lapsi sel päeval kooli saatnud. Klassid olid pooltühjad, sest vanemad, kes muuseas olid kutsutud koos lastega meile appi, ei tahtnud, et nende armsad tütred käsi määriksid. Vahepeal ikka mõtlen, et nad võitlevad oma maa eest küll, aga mis sellest maast alles on, selleks ajaks, kui nad selle nad selle tagasi saavad. Igatahes on see kurb. Nii oluline on selliseid aktsioone teha just lastega. Nemad on tulevik, nendel on veel võimalus midagi teha. Ja vastusseis kohalike poolt on uskumatu.
- tutvusin meie uue Eesti vabatahtlikuga, kohaliku Taani kogukonnaga, ägedate kohalikega. Oli väga inimesterohke nädal.
- koolis selgus, et mõned lapsed olid näinud mu Facebooki lehel seda pilti, kus ma näen välja nagu kummardaksin koos lasteaiatibudega saatanat ning otse loomulikult arvasid nad, et see on tõsi ja mul on soojad suhted va vanakurjaga. Oeh, ei ole see mul esimene ega ka viimane kord valel ajal vales kohal halba nalja teha. Ühel päeval ma selle eest veel maksan, olen kindel.
- nautisin ülekolmekümnest suvesooja ja sain suvejume
- harjutasin korralikult klaverit ja viiulit ja tänu lastele saab ka hääl kenasti soojas hoitud, kirjutama olen ka uuesti hakanud
 |
| Dura |
 |
| Just nii lähedale julgevadki lapsed mulle tulla |
Comments
Post a Comment