Fin.

Viimane nädal oli kummaline. Õhk oli kogu aeg pingest nii paks, et sinna oleks võinud ka lusikas sisse püsti jääda. Suhted Oriendis ei ole minu siinoldud aja jooksul kunagi ideaalsed olnud, kuid oleme siiski suutnud olla viisakad ja üksteisega arvestada. Lõpp kahjuks nii kenasti ei läinud. Tõepoolest olen siiralt kurb, et minu “head-aega-hommikusöök” läks nii, et mulle otsagi ei vaadatud. Miks? Praegu on sellele keeruline vastata.

Arvan, et oleme mõlemad direktoriga veidi passiiv-agressiivsed. Mina uskusin naiivselt, et kui ma midagi valesti teen, siis mulle öeldakse seda ning ma saan end parandada - ma olen ju võõras, ma ei saagi kõike teada. Õpetamise ja selgitamise asemel aga lajatati mulle ühekorraga kaela kõik mu kolme kuu vead. Minu aeg on läbi, minul ei ole sellest midagi. Küll aga on mul tunne, et projekt on oma algsest mõttest liiga kaugele ujunud.

Nüüd on see igatahes seljataga. Tegelikult oli Palestiinas ju ka väga palju head. Lasteaed oli võrratu! Muusikatunnid samamoodi. Lisaks palju töövälist, millest õppisin väga palju kultuuri, kommete ja inimeste kohta. Sain aru, et kuigi Palestiina on seinaga ümbritsetud ja paljude inimeste jaoks väga piiratud kast, leidub inimesi, kes töötavad kirega ja astuvad ise konkreetseid samme oma elu edendamiseks. Nägin, et väga häid, siiraid ja põnevaid inimesi on nii ülikonservatiivsete moslemite kui kohalike vabamõtlejate hulgas, ning et üks ei ole teisest etem. Nägin ka seda, et kohalikel endil on seda raske mõista.

Mu viimasel Dura koolipäeval küsis üks viienda klassi tüdruk, kellega kolm kuud oleme kenasti sõbrustanud, kas olen moslem. Ta on seda ka varem mitu korda küsinud. Ütlesin, et ei ole. Tema vaatas mind kohkunud silmadega ning mõni tüdruk, kes me ümber oli, karjus, et ma minema läheksin. See oli raske kogemus. Siin-seal paistab, et mind kui tulnukat ei hakatagi usaldama. Nad ehk arvasid, et oma siinoldud ajaga õigesse usku pöördun. Vähemalt on neil nüüd see kogemus - näha lähemalt kedagi, kes nende hulka ei kuulu.

Viimased päevad olid täiuslikult imelised. Käisime sõpradega looduses täiskuuööd nautimas, sõime kohaliku perega hommikust, ujusime Vahemeres ning tantsisime krishnaiitidega Tel Avivi rannas. Ka siin on õppetund - ei tohi kaotada usku headusesse ning tasakaalu.

Hare hare.