Lõike märkmikust

Võib-olla olen Itaaliasse liiga kauaks pidama jäänud. Mu meeles on aina muutusemõtted. Otsuseid ei oska ma endiselt langetada. Ja valida tuleb palju: kas tulla pühadeks koju? kas tulla veebruaris päriseks koju või minna edasi? kuhu edasi? las sügisel teha ära see õnnetu magister või alustada uuesti? kas Tartu või Tallinn? miks Kreeka? kas lennukiga, häälega või jala? kas üldse? kas üksi?

Rändamine õpetab tajuma oma kohta maailmas. See näitab, kuidas sa suhestud teistesse inimestesse, kuidas paigutus või milline osa in sinul masinas. Oluline õppetund on minu jaoks olnud ka ühisosa leidmine, n-ö avastus, et me oleme kõik sarnased. Meil on ühed mured ja õnnehetked, olgu me Roomas või Räpinas. Keegi ei tea, kuidas on õige elada. Kõik katsetavad, mõnel õnnestub see paremini, teised on odavamad teesklema. Mõni leiabki päris oma koha, päris oma asja, mida ajada. Ülejäänud ei leia, vaid otsustavad.

Praeguseks olen täis kribanud kaks ja pool märkmikku. Neis on joonistusi, luuletusi, jutukesi ja mõtteid. Täna hommikul neid sirvides avastasin, et midagi avaldamisväärilist on sealt raske leida. Minu kirjutamisprotsessis on oluline kõrvaltvaataja perspektiiv. See tähenda, et elades põnevat elu, kus pidevalt kohtan kõikvõimalikke inimesi ja sekeldusi, ei suuda ma sellest kirjutada. Meenutused, hilisem analüüs ja ununenud taasrekonstrueerimine annab paremaid tulemusi. See kõlas nüüd küll uhkelt, justkui mul oleks oma väljakujunenud protsess ja kõik see töö toimuks hirmus teadlikult. Tõsi on, et püüan seda enda jaoks lihtsalt mõtestada, otsida põhjenduat ja vabandust ebaõnnestunud lehekülgedele.

Olen veider. Vahel olen endalegi naeruväärne. Näiteks on mul kummalised hirmud. Minu jaoks pole mingi probleem tänaval magada, lasta suvalisel võõral end tätoveerida või mahajäetud tehaste katustel turnida. Palu mul aga üks eestikeelne laul esitada ja ma unustan hingamise ja peaaegu et suren hirmust. Samas mõistan üha paremini normaalsuse subjektiivset. Igale oma. Sellega tuleb leppida.