M6tisklusi

Mulle ei meeldinud loomad, kui ma väike olin. Nad hirmutasid mind, ükskõik, kui armsad ja pehmed nad võisid paista. Mäletan, kuidas mu hing kinni jäi, kui nagin tillukest kutsikat irevil hammastega mu venda taga ajamas. Karjusin appi iga putukat nähes. Ma ei julgenud isegi lepatriinut sõrme peale võtta. Olin halvatud mõttest teise elava kehaga kokku puutuda. Inimestega oli samamoodi.

Praegu mõtlen, et see antipaatia oli vastastikune. Koerad hoidsid minust eemale. Nad isegi ei haukunud, kui neist mööda jalutasin. Pigem vaatasid nad mulle korraks otsa, pöörasid siis eemale ning nuhutasid vastikustundega õhku. Meil oli kodus ka lehm ja igal kevadel toime koju põrsa. Ma ei usu, et neid kunagi paitanud oleksin. Ka nemad pidasid viisakalt distantsi.

Lemmiklooma asemel oli mul lapsepõlves lemmikpuu. Elasime perega keset metsa. Meie aed oli õunapuid ja marjapõõsaid täis ning maja ümber olid vanad tammepuud, mille okste vahele onne ehitasime ja kuhu isa igal suvel kiige riputas. Mina armastasin üht kaske. See oli kõrgem kui tammed, ulatus minu silmis taevastki kõrgemale. Varakevadel jooksis temast mahla. Ka tema okstel rippus aeg-ajalt kiik.

Kase all seisis suur kivi, millel end pidevalt veriseks kukkusin. Seisin ühe jala peal, ajasin käed laiali ja mängisin, et olen toonekurg. Avasin suu, et kluu-kluu hüüda ning kukkusin kõhuli kivile. Olin kindel, et suren ja mu silmist voolasid kahetsuspisarad. Nüüd ei saa ma kunagi suureks. Nii kurb on surra enne, kui ujuma õpin. Ma ei oska isegi jalgrattaga veel sõita. Kiiresti ajasin end püsti, pigistasin huuled kõvasti kokku, et mitte valust karjuda ning jooksin tuppa ema sülle. Jäin ellu ning pool tundi hiljem turnisin taas.

Viimasel ajal kerkib üha sagedamini mu silme ette pilte minevikust, üle päeva ületan end. Nii kogemata, möödaminnes. Hiljem, päevikusse päevamõtteid kirja pannes avastan, et nimekiri asjadest, mida ma enam ei karda aina kasvab.

Elavad kehad hirmutavad mind endiselt, kuid see hirm on teistsugune. Sellega segunevad hoolimine, soojus, austus. Vahel lahustub hirm hoopis. Mulle koguni meeldib mõni koer. Ma ei võpata, kui nad oma märja ninaga mu põlve müksavad. Mu hing ei jää kinni, kui nad pea mu sülle panevad. See on vastastikune. Loomad ei hoia ka minust enam eemale. Inimestega on samamoodi.