Kohanemisest ja kahenemisest
Alustuseks lugege seda
Olen oma tagasiolemises jõudnud mingisse psühholoogilisse pöördepunkti. Kõik, mida äraolles igatsesin, on olemas, just nagu enne, veel paremini - mul on juba päris korralik hulk uusi tuttavaid, põnev ja väljakutsuv töö, kena korter kesklinnas ning pühapäevahommikud Werneris. Ja midagi on väga valesti.
Aasta on väga pikk aeg. Mina olen muutunud, mu sõprusringkond on muutunud, Tartu on muutunud. Korraga leian end uhiuuest maailmast, kus mind ümbritsevad mu vanade sõprade uued sõbrad. Olen nendega seotud, kuid ei tea nende nimesidki. Oleme üks, aga meil ei ole ühist keelt.
Eks ma natuke kartsin, et nii juhtub. Aimasin, et lihtsam oleks alustada kusagil täiesti uuesti kui taassobituda oma vanasse väikeseks jäänud või välja veninud vormi, mis kusagile sahtlipõhja tolmuma on jäetud. Alles, aga kasutu. Olemas, aga, näed, ei tööta enam. Lisaks armastab mu alateadvus mulle pidevalt sisendada - see on ajutine, sa kolid varsti ära ja siis ei ole ju enam vahet, seega ei ole sul ka mõtet praegu pingutada, siinsed suhted ei loe varsti enam midagi.
Muidugi ei vasta see tõele. Selles olukorras ei ole olemas “lihtsamat”, on ärajooksmine. Tuleb leida tasakaal selle vahel, kes sa oled ja kes sa olid. See kõlab vist nagu lumehelbekene, kes ei tea, mida elult tahab ja siis jooksebki ühe seina äärest teise äärde ja tagasi. Mnjaa..kui mul oleks vastus, siis ma ilmselt seda siia ju praegu ei kirjutaks.
Kultuurišokiks peetakse näiteks seda, kui ootamatult satud kohta, kus kõik söövad kätega ja sina ei saa aru, kuidas selliste metslastega üldse võimalik suhelda on. Selline ülepingutatud stereotüüpne näide. Sa leiad end olukorrast, kus kõik su ümber on võõras ja harjumatu, ning sa ei tea, mida sellega peale hakata, kuidas käituda või reageerida.
Tagurpidine kultuurišokk on väikestes asjades. Ma ei karju (enam) appi, kui autod mind üle tee lasevad või nähes parmujärjekorda poe kõrval. Aga keeruline on harjuda olukorraga, kus mina ei ole uus ja sädelev võõras. On keeruline harjuda olukorraga, et inimestel on kogu aeg tegemist, minul samuti, ning üksteise jaoks ei olegi kusagilt aega võtta. On keeruline harjuda mõttega, et meil on nii palju vabadust ja võimalusi, ja ometi veedame enamuse õhtuid seriaale vaadates. Mina samamoodi.
Viidatud blogi järgi võib paranemist oodata alles poole aasta pärast. Olgem siis kannatlikud.
Olen oma tagasiolemises jõudnud mingisse psühholoogilisse pöördepunkti. Kõik, mida äraolles igatsesin, on olemas, just nagu enne, veel paremini - mul on juba päris korralik hulk uusi tuttavaid, põnev ja väljakutsuv töö, kena korter kesklinnas ning pühapäevahommikud Werneris. Ja midagi on väga valesti.
Aasta on väga pikk aeg. Mina olen muutunud, mu sõprusringkond on muutunud, Tartu on muutunud. Korraga leian end uhiuuest maailmast, kus mind ümbritsevad mu vanade sõprade uued sõbrad. Olen nendega seotud, kuid ei tea nende nimesidki. Oleme üks, aga meil ei ole ühist keelt.
Eks ma natuke kartsin, et nii juhtub. Aimasin, et lihtsam oleks alustada kusagil täiesti uuesti kui taassobituda oma vanasse väikeseks jäänud või välja veninud vormi, mis kusagile sahtlipõhja tolmuma on jäetud. Alles, aga kasutu. Olemas, aga, näed, ei tööta enam. Lisaks armastab mu alateadvus mulle pidevalt sisendada - see on ajutine, sa kolid varsti ära ja siis ei ole ju enam vahet, seega ei ole sul ka mõtet praegu pingutada, siinsed suhted ei loe varsti enam midagi.
Muidugi ei vasta see tõele. Selles olukorras ei ole olemas “lihtsamat”, on ärajooksmine. Tuleb leida tasakaal selle vahel, kes sa oled ja kes sa olid. See kõlab vist nagu lumehelbekene, kes ei tea, mida elult tahab ja siis jooksebki ühe seina äärest teise äärde ja tagasi. Mnjaa..kui mul oleks vastus, siis ma ilmselt seda siia ju praegu ei kirjutaks.
Kultuurišokiks peetakse näiteks seda, kui ootamatult satud kohta, kus kõik söövad kätega ja sina ei saa aru, kuidas selliste metslastega üldse võimalik suhelda on. Selline ülepingutatud stereotüüpne näide. Sa leiad end olukorrast, kus kõik su ümber on võõras ja harjumatu, ning sa ei tea, mida sellega peale hakata, kuidas käituda või reageerida.
Tagurpidine kultuurišokk on väikestes asjades. Ma ei karju (enam) appi, kui autod mind üle tee lasevad või nähes parmujärjekorda poe kõrval. Aga keeruline on harjuda olukorraga, kus mina ei ole uus ja sädelev võõras. On keeruline harjuda olukorraga, et inimestel on kogu aeg tegemist, minul samuti, ning üksteise jaoks ei olegi kusagilt aega võtta. On keeruline harjuda mõttega, et meil on nii palju vabadust ja võimalusi, ja ometi veedame enamuse õhtuid seriaale vaadates. Mina samamoodi.
Viidatud blogi järgi võib paranemist oodata alles poole aasta pärast. Olgem siis kannatlikud.
Comments
Post a Comment