Märkmeid välisvaatlustelt
Kuidas ma Alpides karuga võitlesin
Algas see seiklus nagu seiklused ikka - ühe halva otsusega. Nimelt läksime mägedes matkates lahku. Tähendab, teised - see on Pietro ja Natalia, olid aeglased ja mina kärsitu. Otsustasin eraldi oma tee tippu leida, lehvitasin sõpradele ja ruttasin neist mööda.
Oh, kui ilus oli tee! Taevas oli kirjeldamatult sinine, eemal kõrgmägedes paistis lumelaike, siin aga olid nõlvad täis punakollast metsa. Rada oli kenasti tähistatud ja eksimishirmu ma ei tundnud. Mõnekümne minutiga olin peaaegu tipus, siis aga pidin peatuma. Rada oli kinni. Keegi oli suured palgid risti keset teed löönud nii, et neist ei saanud ei üle ronida ega alt läbi roomata. Kaunis oli sealgi, ent olin end juba tipus kujutlenud, juuksed lehvimas ja naeratus mööda lõuga allapoole voolamas. Pealegi pidavat ülevalt saama koguni Mont Blanci piiluda. Pöördusin tagasi ja otsustasin leida teise tee.
Veidi allpool, mäletasin, läks rada kaheks. Sinna sammud seadsingi. Teelahkmel nägin, et ettetallatud rada siiski polnud, kuid selle asemel oli lage ja lauge nõlv. Keerasingi sinnna ja astusin rõõmsalt ikka ülespoole. Isegi vilet lasin, mingit džässistandardit.
Mu pilk käis mööda puulatvu ja mäeharjasid, kuni tundsin end millessegi pehmesse astumas. Kellegi kaka. Küllap eeslid, mõtlesin, või hobused. Olgem ausad, mu teadmised loomadest on piisavalt kasinad, et neid väljaheidete järgi mitte ära tunda. Niisiis jalutasin edasi sellele pikemalt mõtlemata, ent üritasin siiski maapinda aeg-ajalt silmas pidada.
Kastanimune oli palju, langenud lehesegu vahelt pistsin mõned neist endale taskusse. Suurte kivimürakate all olid koopad. Ühte suuremasse piilusin sisse. Siin oleks päris mõnus suvel pesitseda, tegin plaane, ja kuulsin oma selja taga urinat. Hirm kivistas mu keha ning hetkeks ei suutnud ma end liigutada. Kogu oma jõuga suutsin end viimaks uriseja suunas pöörata ja nägin oma vastas tohutut tumepruuni karu.
Mängi surnut, hüppas mu pähe kusagilt kuuldud nõuanne. Siis meenus kunagi loetud artikkel, et mõnede karuliikide puhul on targem jooksu pista. Ma ei osanud end kuidagi aidata. Seisin elajaga vastakuti, kuni refleksid ärkasid ja üle võtsid.
Pistsin täiest kõrist karjuma ja jooksin nii kiiresti kui suutsin karust mööda. "Appi! Appi!" kordasin nii kõvasti, et tundsin kõris miskit rebenemas. Mu sõbrad ei saa ju ometi kaugel olla. "Karu!" karjusin ja kuulsin, kuidas müdin mu selja taga minust sugugi maha ei jää, vaid pigem aina valjemaks kasvab.
Ma ei ole heas vormis. Kurat, ei ole. Võhm sai otsa ning ma jäin seisma, loomast vaid mõniteist meetrit eemal. Märkasin maas pikka ja jämedat oksa. Haarasin selle ja vaatasin oma nemesisele silma Elajas jõudis hetkega minuni. Siis ta aeglustas. Ju teadis, et mul pole pääsu.
Karu kõrgus kahele käpale tõustes mu kohale ja samal hetkel kui ta end mu üle kukutas, tõstsin oksa ning vajutasin selle looma enese raskusega läbi ta kurgu, kuni see kuklast välja tungis ja karu, nüüd hingetu, mu peale laskus. Tema tohutute lõugade vahelt voolas mu üle liitrite viisi sooja verd. Ta raskus hoidis mind maa küljes kinni.
Raske oli hingata, ilmselt muljus ta mu rinnakorvi. Mu pea hakkas ringi käima. Proovisin veelkord appi hüüda, kuid mul ei olnud selleks jõudu. Hetk enne teadvuse kaotamist, nägin puude vahel vilksamas Pietro neoonsinist nailonjopet. Nad siiski tulid.
⤉
Algas see seiklus nagu seiklused ikka - ühe halva otsusega. Nimelt läksime mägedes matkates lahku. Tähendab, teised - see on Pietro ja Natalia, olid aeglased ja mina kärsitu. Otsustasin eraldi oma tee tippu leida, lehvitasin sõpradele ja ruttasin neist mööda.
Oh, kui ilus oli tee! Taevas oli kirjeldamatult sinine, eemal kõrgmägedes paistis lumelaike, siin aga olid nõlvad täis punakollast metsa. Rada oli kenasti tähistatud ja eksimishirmu ma ei tundnud. Mõnekümne minutiga olin peaaegu tipus, siis aga pidin peatuma. Rada oli kinni. Keegi oli suured palgid risti keset teed löönud nii, et neist ei saanud ei üle ronida ega alt läbi roomata. Kaunis oli sealgi, ent olin end juba tipus kujutlenud, juuksed lehvimas ja naeratus mööda lõuga allapoole voolamas. Pealegi pidavat ülevalt saama koguni Mont Blanci piiluda. Pöördusin tagasi ja otsustasin leida teise tee.
Veidi allpool, mäletasin, läks rada kaheks. Sinna sammud seadsingi. Teelahkmel nägin, et ettetallatud rada siiski polnud, kuid selle asemel oli lage ja lauge nõlv. Keerasingi sinnna ja astusin rõõmsalt ikka ülespoole. Isegi vilet lasin, mingit džässistandardit.
Mu pilk käis mööda puulatvu ja mäeharjasid, kuni tundsin end millessegi pehmesse astumas. Kellegi kaka. Küllap eeslid, mõtlesin, või hobused. Olgem ausad, mu teadmised loomadest on piisavalt kasinad, et neid väljaheidete järgi mitte ära tunda. Niisiis jalutasin edasi sellele pikemalt mõtlemata, ent üritasin siiski maapinda aeg-ajalt silmas pidada.
Kastanimune oli palju, langenud lehesegu vahelt pistsin mõned neist endale taskusse. Suurte kivimürakate all olid koopad. Ühte suuremasse piilusin sisse. Siin oleks päris mõnus suvel pesitseda, tegin plaane, ja kuulsin oma selja taga urinat. Hirm kivistas mu keha ning hetkeks ei suutnud ma end liigutada. Kogu oma jõuga suutsin end viimaks uriseja suunas pöörata ja nägin oma vastas tohutut tumepruuni karu.
Mängi surnut, hüppas mu pähe kusagilt kuuldud nõuanne. Siis meenus kunagi loetud artikkel, et mõnede karuliikide puhul on targem jooksu pista. Ma ei osanud end kuidagi aidata. Seisin elajaga vastakuti, kuni refleksid ärkasid ja üle võtsid.
Pistsin täiest kõrist karjuma ja jooksin nii kiiresti kui suutsin karust mööda. "Appi! Appi!" kordasin nii kõvasti, et tundsin kõris miskit rebenemas. Mu sõbrad ei saa ju ometi kaugel olla. "Karu!" karjusin ja kuulsin, kuidas müdin mu selja taga minust sugugi maha ei jää, vaid pigem aina valjemaks kasvab.
Ma ei ole heas vormis. Kurat, ei ole. Võhm sai otsa ning ma jäin seisma, loomast vaid mõniteist meetrit eemal. Märkasin maas pikka ja jämedat oksa. Haarasin selle ja vaatasin oma nemesisele silma Elajas jõudis hetkega minuni. Siis ta aeglustas. Ju teadis, et mul pole pääsu.
Karu kõrgus kahele käpale tõustes mu kohale ja samal hetkel kui ta end mu üle kukutas, tõstsin oksa ning vajutasin selle looma enese raskusega läbi ta kurgu, kuni see kuklast välja tungis ja karu, nüüd hingetu, mu peale laskus. Tema tohutute lõugade vahelt voolas mu üle liitrite viisi sooja verd. Ta raskus hoidis mind maa küljes kinni.
Raske oli hingata, ilmselt muljus ta mu rinnakorvi. Mu pea hakkas ringi käima. Proovisin veelkord appi hüüda, kuid mul ei olnud selleks jõudu. Hetk enne teadvuse kaotamist, nägin puude vahel vilksamas Pietro neoonsinist nailonjopet. Nad siiski tulid.
⤉
Comments
Post a Comment