Jalka-jalka, teeme ühe polka.
Jätkame riimipealkirjaliste ülevaadetega :)
Eelmisel kolmapäeval käisin esimesel kohtumisel oma jalkalastega. Enne tundi veetsin aega nende treeneri kodus tema naise Manari ja kolme imearmsa lapsega. Kuigi me üksteise keelt väga ei mõistnud, saime kenasti vesteldud ja veendusin, et see on üks kena ja soe perekond.
Jalkatüdrukud kohale ei ilmunud. Poistega oli meil aga äge. Mängisime mõned mängud, tegime draamat ja suuri plaane. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, teised teavad ainult paari sõna, aga usun, et kuni on lapsi, kes on valmis tõlkima, on neilgi meie seas tore ja arendav. Inglise keelt hakatakse siin õpetama juba esimeses klassis. Tase on aga väga varieeruv. Eelmisel nädalal nägin ka 10-12 klasside keeletunde. Mida vanem klass, seda vähem julgevad nad end väljendada. Seda on kahju näha, kuid ehk oli tegemist vaid esmakohtumise ärevusega.
Nädalavahetus oli töökas. Käisin Mashjar Juthouri nimelises ökokeskuses jalutamas ja Om Sleimani farmis sidrunipuid istutamas. Sain tuttavaks toredate inimestega, nii kohalike endavanustega kui ka teiste välismaalastega. Neid on siin väga palju, Ramallas on ju näiteks nii Taani, Saksamaa kui Hispaania majad, rääkimata ÜRO organisatsioonidest või erinevatest muudest MTÜdest.
Täna käisin taas Duras jalkalastega kohtumas. Või noh. Lastega. Jalkatüdrukutest oli kohal kaks. Poistel oli samal ajal vaja telekast matši vahtida (kusjuures klubi kõrvalmajas. Kui küsisin, millal nad tulla suvatsevad, öeldi, et viie mindi pärast on mäng läbi ja kõik on krapsti kohal. Võite arvata, kui pikad need viis minutit olid). Juhtus aga nii, et minu ümber kogunes trobikond muid kohalikke tibusid. Mängisime siis nendega :D Kõik said mu ukulelet mängida, julgemad proovisid ehitada mõnd kohalikku laulukest. Tantsisime dabket ja mängisime ringmänge.
Homme on minu esimene kohtumine ühe "erivajadusega" poisiga. Mis erivajadusega, ei tea küll keegi öelda, nagu ka seda, mida nad minult ootavad. Eks näis. Teisipäevast alustan ka solfedžotunde, mis võib päris põnev väljakutse olla. Võib-olla ühel hetkel aitan ka pilliõpetajaid viiuli- või klaveriõpilastega. Igatahes, elu on huvitav ja ilm on kuum-kuum-kuum.
Eelmisel kolmapäeval käisin esimesel kohtumisel oma jalkalastega. Enne tundi veetsin aega nende treeneri kodus tema naise Manari ja kolme imearmsa lapsega. Kuigi me üksteise keelt väga ei mõistnud, saime kenasti vesteldud ja veendusin, et see on üks kena ja soe perekond.
Jalkatüdrukud kohale ei ilmunud. Poistega oli meil aga äge. Mängisime mõned mängud, tegime draamat ja suuri plaane. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, teised teavad ainult paari sõna, aga usun, et kuni on lapsi, kes on valmis tõlkima, on neilgi meie seas tore ja arendav. Inglise keelt hakatakse siin õpetama juba esimeses klassis. Tase on aga väga varieeruv. Eelmisel nädalal nägin ka 10-12 klasside keeletunde. Mida vanem klass, seda vähem julgevad nad end väljendada. Seda on kahju näha, kuid ehk oli tegemist vaid esmakohtumise ärevusega.
Nädalavahetus oli töökas. Käisin Mashjar Juthouri nimelises ökokeskuses jalutamas ja Om Sleimani farmis sidrunipuid istutamas. Sain tuttavaks toredate inimestega, nii kohalike endavanustega kui ka teiste välismaalastega. Neid on siin väga palju, Ramallas on ju näiteks nii Taani, Saksamaa kui Hispaania majad, rääkimata ÜRO organisatsioonidest või erinevatest muudest MTÜdest.
 |
| Kaljuseina puu jaoks sobiva augu raiumine oli väga raske. Näib nagu loodus ise oleks farmi vastu. Ja mitte ainult - Om Sleimani talu ähvardatakse pidevalt likvideerida. Minu tohutu austus nende noorte meeste ees, kes hea ja kohaliku toidu on omale südameasjaks võtnud. |
Täna käisin taas Duras jalkalastega kohtumas. Või noh. Lastega. Jalkatüdrukutest oli kohal kaks. Poistel oli samal ajal vaja telekast matši vahtida (kusjuures klubi kõrvalmajas. Kui küsisin, millal nad tulla suvatsevad, öeldi, et viie mindi pärast on mäng läbi ja kõik on krapsti kohal. Võite arvata, kui pikad need viis minutit olid). Juhtus aga nii, et minu ümber kogunes trobikond muid kohalikke tibusid. Mängisime siis nendega :D Kõik said mu ukulelet mängida, julgemad proovisid ehitada mõnd kohalikku laulukest. Tantsisime dabket ja mängisime ringmänge.
Homme on minu esimene kohtumine ühe "erivajadusega" poisiga. Mis erivajadusega, ei tea küll keegi öelda, nagu ka seda, mida nad minult ootavad. Eks näis. Teisipäevast alustan ka solfedžotunde, mis võib päris põnev väljakutse olla. Võib-olla ühel hetkel aitan ka pilliõpetajaid viiuli- või klaveriõpilastega. Igatahes, elu on huvitav ja ilm on kuum-kuum-kuum.
Comments
Post a Comment