Una lettera d´amore a Torino
I spent my Saturday at Turin for the last time. Same time next week I will already be on a plane, no idea about what life will bring next or how my life will look like in Middle-East. I feel like it´s an end of an adventure, even though an even more exiting one is coming right after. I´m sad to leave, yet I know I have long overstayed my visit.
The morning was gray. For two weeks Piemonte has been foggy, cloudy and half-dead. The moment I stepped out of my house, it started to rain. I suppose it´s a bit symbolic - looking at the raindrops on the train window, thinking of all the people I met and lessons they taught me. The beginning of a bad movie, a coming of age comedy which ends with someones tragic death. With My Chemical Romance on the soundtrack.
//
Veetsin viimast korda oma laupäeva Torinos. Samal ajal järgmisel nädalal istun juba lennukis, teadmata, mis mind ees ootab või kuidas mu elu Lähis-Idas välja hakkab nägema. Tunnen, nagu seiklus saaks läbi, kuigi uus ja põnev on ju kohe ootamas. Mul on kahju lahkuda, samas tean, et olen jäänud liiga kauaks.
Hommik oli hall. Kaks nädalat on Piemonte olnud udune, pilvine ja poolsurnud. Niipea kui õue astusin, algas sadu. Eks see ole vast sümboolne - vaadelda ronigaknale laskuvaid vihmapiisku ja mõelda kõigile inimestele, keda olen kohanud ja kõigele, mida olen neilt õppinud. Kõlab nagu halb film. Komöödia puberteedist, mis lõppeb kellega traagilise surmaga. Helitaustal mängib My Chemical Romance.
When I arrived to Porta Nuova, the rain hadn´t stopped. Instead, it had grown from a slight dribble to a proper pour. I pulled up the hood of my jacket and walked towards the center on Via Roma, past the little book stands and old cafés, via Lagrange, where little shops were replaced by megastores with signs of sales flashing red on every window. I didn´t stop and kept going until I saw the start of Parco del Valentino - this is where I spent my first night of Torino.
//
Jõudes Porta Nuova jaama, ei olnud vihm lõppenud. Vaiksest sabinast oli saanud korralik sadu. Tõmbasin jope kapuutsi pähe ja jalutasin kesklinna poole mööda Via Romat, mööda väikestest raamatulettidest ja vanadest kohvikutest, mööda Via Langrange´i, kus väikestest lettidest kasvavad poehiiglased, igal aknal põlemas tumepunased soodusmüügisildid. Ma ei peatunud enne, kui nägin algamas Valentino parki - seal veetsin oma esimese öö Torinos.
Through small nameless streets I arrived to my destination - Museo Lombroso of criminal anthropology - cheery stuff. As it is not as popular as, say, the Egyptian museum, the lady at the desk gave me a student discount even though I had no proof of my (false) student status. The museum is small, but unique. Hundreds of sculls of criminals are on display together with very life like wax death masks of people died in prisons, another hall dedicated to fine art by asylum patients - very inspiring! But enough, of the tourist talk. Go there and see for yourselves.
I walked out and was surprised by the sun. The sky was clear and another spring began. The houses of San Salvario looked grander than ever. The majestic balconies, bas reliefs and statues were contrasted by numerous kebab kiosks and halal shops. It´s one of the immigrant districts. The other, San Donato, hosts a flea market every Saturday. The crowd, the noise, the colours and smells make you feel like you have ended up in a whole other part of the world, and, I suppose, in a way you have.
//
Mööda pisikesi nimeta tänavaid jõudsin sihtpunkti - Lombroso kriminaalse antropoloogia muuseum - lõbus valik. Kuna see ei ole nii populaarne kui näiteks lähedalasuv Egiptuse muuseum, sain tudengisoodustust, kuigi seda staatust enam ammu ei oma. Muuseum on väike ja eriline. Seal on sadu kurjategijate koljusid ja realistlikke vahast surimaske. Lisaks saalitäis vaimuhaigete kunsti - väga inspireeriv! (Muuseas hullumajakunstist vaimustusid omal ajal ka Breton ja teised Prantsuse sürrealistid.)
Majast väljudes ülllatas mind päike. Taevas oli selge ja taas oli alanud kevad. San Salvario paistis uhkem kui kunagi varem. Majesteetlikud rõdud, bareljeefid ja kujud vaheldusid odavate kebabikioskite ja halal poodidega. See on üks immigrantide naabruskondadest. Teises, San Donatos, on igal laupäeval kirbuturg. Tunglev rahvahulk, tuhanded hääled ja lugematud värvid tekitavad tunde, nagu oleksid sattunud teise maailma, ja mõnes mõttes seda ju oledki.
Back in the center I took a final look at some of my favourite buildings, at last taking a photo or two. Have you ever been in love with a house you have never stepped into? Maybe not the whole house, but, perhaps, a window, a door pane or a knocker. Torino is full with details that go unnoticed at the first visit, but after a while, you start seeing more and more little wonders.
//
Tagasi keskuses jätsin hüvasti oma lemmikmajadega, viimaks ometi neid ka üles pildistades. Kas oled kunagi armunud majasse, kuhu eales astunud ei ole? Teresse majasse ehk mitte, aga võib-olla aknasse, uksesiilu või koputisse. Torino on pisikesi detaile täis. Esmapilgul jäävad nad märkamata, siis paistab neid aga järjest juurde kasvavat.
After hours of walking (I sometimes lose the sense of time), I found myself in front of a statue, a war memorial. I had only seen it once before - the first time I was in Torino. In the end of July. I remember sitting in a cafe near the statue with my two French friends, all of us tired and disappointed with Italy. The first impression was indeed a difficult one, but I stayed.
//
Kui olin jalutanud juba tunde (kaotan mõnikord ajataju), leidsin enda eest mälestusmärgi. Olin seda varem näinud vaid ühel korral - kui ma esimest korda Torinosse jõudsin. Juuli lõpus. Mäletan, kuidas istusime prantslastega seal lähedal kohvikus, surmväsinud ja Itaalias sügavalt pettunud. Esmamulje oli keeruline, aga mina jäin siia.
Maybe it was because I ran out of money, maybe I wanted to walk to Rome. Maybe it was because the coffee was so cheap and everything else too expensive. I stayed, and I´m happy I did. I am thankful for the lessons, the opportunities, the little glimpses into the lives of others.And I am a little sad to go.
//
Võib-olla sellepärast, et mul sai raha otsa, võib-olla ma tahtsin Rooma kõndida. Võib-olla sellepärast, et kohv oli nii odav ja kõik muu nii kallis. Ma jäin ja olen õnnelik. Ma olen tänulik õppetundide ja võimaluste eest, pilkude eest teiste inimeste eludesse. Ja mul on kahju lahkuda.
I am not every day so melancholic. There´s still a lot to enjoy and some faces to paint next week .
Ma ei ole iga päev nii melanhoolne. Ka järgmisel nädalal ootab mind ees veel nii mõndagi.
The morning was gray. For two weeks Piemonte has been foggy, cloudy and half-dead. The moment I stepped out of my house, it started to rain. I suppose it´s a bit symbolic - looking at the raindrops on the train window, thinking of all the people I met and lessons they taught me. The beginning of a bad movie, a coming of age comedy which ends with someones tragic death. With My Chemical Romance on the soundtrack.
//
Veetsin viimast korda oma laupäeva Torinos. Samal ajal järgmisel nädalal istun juba lennukis, teadmata, mis mind ees ootab või kuidas mu elu Lähis-Idas välja hakkab nägema. Tunnen, nagu seiklus saaks läbi, kuigi uus ja põnev on ju kohe ootamas. Mul on kahju lahkuda, samas tean, et olen jäänud liiga kauaks.
Hommik oli hall. Kaks nädalat on Piemonte olnud udune, pilvine ja poolsurnud. Niipea kui õue astusin, algas sadu. Eks see ole vast sümboolne - vaadelda ronigaknale laskuvaid vihmapiisku ja mõelda kõigile inimestele, keda olen kohanud ja kõigele, mida olen neilt õppinud. Kõlab nagu halb film. Komöödia puberteedist, mis lõppeb kellega traagilise surmaga. Helitaustal mängib My Chemical Romance.
 |
| Torino Porta Nuova, the main train station |
 |
| Some beautiful street art |
When I arrived to Porta Nuova, the rain hadn´t stopped. Instead, it had grown from a slight dribble to a proper pour. I pulled up the hood of my jacket and walked towards the center on Via Roma, past the little book stands and old cafés, via Lagrange, where little shops were replaced by megastores with signs of sales flashing red on every window. I didn´t stop and kept going until I saw the start of Parco del Valentino - this is where I spent my first night of Torino.
//
Jõudes Porta Nuova jaama, ei olnud vihm lõppenud. Vaiksest sabinast oli saanud korralik sadu. Tõmbasin jope kapuutsi pähe ja jalutasin kesklinna poole mööda Via Romat, mööda väikestest raamatulettidest ja vanadest kohvikutest, mööda Via Langrange´i, kus väikestest lettidest kasvavad poehiiglased, igal aknal põlemas tumepunased soodusmüügisildid. Ma ei peatunud enne, kui nägin algamas Valentino parki - seal veetsin oma esimese öö Torinos.
Through small nameless streets I arrived to my destination - Museo Lombroso of criminal anthropology - cheery stuff. As it is not as popular as, say, the Egyptian museum, the lady at the desk gave me a student discount even though I had no proof of my (false) student status. The museum is small, but unique. Hundreds of sculls of criminals are on display together with very life like wax death masks of people died in prisons, another hall dedicated to fine art by asylum patients - very inspiring! But enough, of the tourist talk. Go there and see for yourselves.
I walked out and was surprised by the sun. The sky was clear and another spring began. The houses of San Salvario looked grander than ever. The majestic balconies, bas reliefs and statues were contrasted by numerous kebab kiosks and halal shops. It´s one of the immigrant districts. The other, San Donato, hosts a flea market every Saturday. The crowd, the noise, the colours and smells make you feel like you have ended up in a whole other part of the world, and, I suppose, in a way you have.
//
Mööda pisikesi nimeta tänavaid jõudsin sihtpunkti - Lombroso kriminaalse antropoloogia muuseum - lõbus valik. Kuna see ei ole nii populaarne kui näiteks lähedalasuv Egiptuse muuseum, sain tudengisoodustust, kuigi seda staatust enam ammu ei oma. Muuseum on väike ja eriline. Seal on sadu kurjategijate koljusid ja realistlikke vahast surimaske. Lisaks saalitäis vaimuhaigete kunsti - väga inspireeriv! (Muuseas hullumajakunstist vaimustusid omal ajal ka Breton ja teised Prantsuse sürrealistid.)
Majast väljudes ülllatas mind päike. Taevas oli selge ja taas oli alanud kevad. San Salvario paistis uhkem kui kunagi varem. Majesteetlikud rõdud, bareljeefid ja kujud vaheldusid odavate kebabikioskite ja halal poodidega. See on üks immigrantide naabruskondadest. Teises, San Donatos, on igal laupäeval kirbuturg. Tunglev rahvahulk, tuhanded hääled ja lugematud värvid tekitavad tunde, nagu oleksid sattunud teise maailma, ja mõnes mõttes seda ju oledki.
 |
| The market in Piazza Castello |
Back in the center I took a final look at some of my favourite buildings, at last taking a photo or two. Have you ever been in love with a house you have never stepped into? Maybe not the whole house, but, perhaps, a window, a door pane or a knocker. Torino is full with details that go unnoticed at the first visit, but after a while, you start seeing more and more little wonders.
//
Tagasi keskuses jätsin hüvasti oma lemmikmajadega, viimaks ometi neid ka üles pildistades. Kas oled kunagi armunud majasse, kuhu eales astunud ei ole? Teresse majasse ehk mitte, aga võib-olla aknasse, uksesiilu või koputisse. Torino on pisikesi detaile täis. Esmapilgul jäävad nad märkamata, siis paistab neid aga järjest juurde kasvavat.
After hours of walking (I sometimes lose the sense of time), I found myself in front of a statue, a war memorial. I had only seen it once before - the first time I was in Torino. In the end of July. I remember sitting in a cafe near the statue with my two French friends, all of us tired and disappointed with Italy. The first impression was indeed a difficult one, but I stayed.
//
Kui olin jalutanud juba tunde (kaotan mõnikord ajataju), leidsin enda eest mälestusmärgi. Olin seda varem näinud vaid ühel korral - kui ma esimest korda Torinosse jõudsin. Juuli lõpus. Mäletan, kuidas istusime prantslastega seal lähedal kohvikus, surmväsinud ja Itaalias sügavalt pettunud. Esmamulje oli keeruline, aga mina jäin siia.
Maybe it was because I ran out of money, maybe I wanted to walk to Rome. Maybe it was because the coffee was so cheap and everything else too expensive. I stayed, and I´m happy I did. I am thankful for the lessons, the opportunities, the little glimpses into the lives of others.And I am a little sad to go.
//
Võib-olla sellepärast, et mul sai raha otsa, võib-olla ma tahtsin Rooma kõndida. Võib-olla sellepärast, et kohv oli nii odav ja kõik muu nii kallis. Ma jäin ja olen õnnelik. Ma olen tänulik õppetundide ja võimaluste eest, pilkude eest teiste inimeste eludesse. Ja mul on kahju lahkuda.
I am not every day so melancholic. There´s still a lot to enjoy and some faces to paint next week .
Ma ei ole iga päev nii melanhoolne. Ka järgmisel nädalal ootab mind ees veel nii mõndagi.
Comments
Post a Comment